Rahva rõivad
Eesti rahvatantsu juurde kuuluvad rahvariided, mis on igas kihelkonnas erinevad. Nende erinevus väljendub seeliku triibu värvides ja mustrites, kantavates peakatetes, vöömustrites ja veel mitmetes pisiasjades. Naised kannavad villast seelikut, mis varem on olnud ühevärviline, hiljem triibuline või ka ruuduline. Oluline osa riietusest on vöö, mis keritakse tugevalt ümber keha. Seljas on linane särk või käised. Osades kihelkondades pannakse särgi peale ka villane vest. Peas kantakse olenevalt seisusest pärga või tanu - neidudel pärg, abielunaistel tanu. Meestel on jalas püksid ja seljas linane särk, mille peale läheb samuti vest või kuub. Nii meestel kui naistel on jalas kootud sukad, enamasti valged, mida hoiavad üleval punutud säärepaelad. Tähtsaim ehe on sõlg, mis kinnitatakse rinda. Naised kannavad ka helmekeesid. Levinuimad jalanõud on viisud ja pastlad, uuemal ajal ka kingad.
Lõuna-Eesti:
Lõuna-Eesti talupojarõivastus oli rohkete lokaalsete erinevustega, kuid eelkõige iseloomustas seda mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Näiteks kandsid naised muinasajast tuntud villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlakatteid veel 19. sajandi keskel või kohati kauemgi. Eriti rohkelt säilis rõivastuses vanapärasusi Lõuna-Eesti lääneosas asuval Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, seotavad pealinikud ja rätid, arhailise, keskaegset päritolu taimornamendiga puusapõlled, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele. Mulgimaa omapära kujundas nii varasem läti asustuselement kui ka selle piirkonna kultuuriliselt konservatiivne hoiak, mida omal moel toetasid sealse talumajanduse jõudsad edusammud 19. sajandil. Traditsioonilist rõivastust kantigi kauem just jõukates mulgi peredes.
Setomaa
Punane ja valge on seto kultuuri põhivärvid, need on sügava tähendusega. Värvidel oli rituaalne tähendus sünni-, pulma- ja matusekombestikus. Seto rahvarõivad on oma põhivärvuselt valged, eriti domineerib valge vanemat tüüpi rahvarõivastes.
Tartu-Maarja
Tartu-Maarja naise rahvarõivaülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, õlakate, jalanõud, sukad ja ehted.
Põlva
Põlva naise rahvarõivakomplekti moodustasid särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomulikud mitmesugused ülevisked. Ülerõivastena kanti pikk-kuube, rüüd ja talvel kasukas. Põlva mehe rahvarõivakomplekti moodustasid särk, püksid, pihtkuub ehk vammus. Vesti kui uuemamoelist kehakatet siin ei esinenud. Ülerõivaks oli pikk-kuub ehk suursärk või ka pikk-särk, mis oli 19. sajandi esimesel poolel must, hiljem potisinine. Peakatteks oli kaapkübar. Talvel kanti kasukat ja talvemütsi. Nii suvel kui talvel kasutati ka linast rüüd.
Põltsamaa
Põltsamaa naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskpaiku peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, kirivöö, tanu, õlakate, kampsun, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad. Põltsamaa mehe rõivakomplekti kuulusid 19. saj. keskpaiku valge linane särk, linased või villased põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad või säärsaapad, suvise peakattena suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.
Põhja-Eesti moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma,siit levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja lühikesest kuuest vatist koosnev ülikond, naistel värvikas pikitriibuline seelik, indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Kõige iseloomulikum siinsele naisterõivastusele oli kahara lühikese pihakatte – käised – kandmine varrukateta särgi peal. Käiseid ja abielunaiste valgest linasest riidest tanu kaunistati alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värvilise lillkirjaga. 19. sajandi alguseks oli naiste üldiseks peakatteks Põhja-Eestis saanud pottmüts.
Otepää
Otepää naise rahvarõivakomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad ja jalanõud, abielunaistel ka põll ja peakate. Särgi peal kanti kampsunit. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas. Ülevisetest on teada linase üleviske ja suurräti kandmist. Lisanditeks olid ehted, lahttasku, vardakott ja kindad. Otepää mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, püksid, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud. Muuseumitesse on kogutud väga vähe Otepää meeste rahvarõivaid, mistõttu tuleb rahvarõivaste kirjeldamisel ja valmistamisel suuresti toetuda kirjalikele allikatele ja naabruses paiknevate kihelkondade esemetele.Viljandi
Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, linased või villased püksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad, saapad, suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.Põhja-Eesti:
Põhja-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad Harju-, Järva- ja Virumaa rahvarõivad. Selle rahvarõivarühma lõunapiir langes kokku Eestimaa ja Liivimaa vahelise piiriga.Põhja-Eesti moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma,siit levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja lühikesest kuuest vatist koosnev ülikond, naistel värvikas pikitriibuline seelik, indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Kõige iseloomulikum siinsele naisterõivastusele oli kahara lühikese pihakatte – käised – kandmine varrukateta särgi peal. Käiseid ja abielunaiste valgest linasest riidest tanu kaunistati alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värvilise lillkirjaga. 19. sajandi alguseks oli naiste üldiseks peakatteks Põhja-Eestis saanud pottmüts.
Lääne- Eesti:
Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Põhja- kui Lõuna-Eestiga. Piirkonna põhjaosas kandsid mehed samasugust tumesinisest villasest riidest põlvpükstest ja vatist ülikonda nagu Põhja-Eestis. Lõunaosas püsis rõivastuses vanemaid, Lõuna-Eestiga ühiseid elemente, näiteks kandsid mehed seal vanatüübilisi pikki pükse.Naiste särgid olid sarnaselt Lõuna-Eestis kantutega pikkade varrukatega, kuid lõikelt veidi erinevad. Rõivastuse poolest omaette väikese lokaalse rühma moodustanud Kihnu saarel kanti Põhja-Eestile iseloomulikke käiseid. Pikitriibuline seelik kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks. Lääne-Eesti omapäraks võib pidada neotud lõnga (enne värvimist kinni seotud ja sellest tingitult kirjuks jäänud lõnga) kasutamist nii pool- kui täisvillastes seelikutes. Õlgadel kampsuni all või otse särgil kanti õlarätte. Naiste peakatted olid kihelkonniti väga erinevad: lõunaosas kanti eriilmelisi lillkirjaga kaunistatud tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse.
Saared:
Saarte – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu – rõivastus oli mõneti erinev igal saarel. Rõivastuse eripära kujunemist ja süvenemist siin soodustas nii saareline asend, erinevused looduslikes tingimustes kui ka sellest tulenev erinev majanduslaad. Läänemeri oli tähtis ühendustee, kustkaudu jõudsid siia moeuudised Euroopast. Rohkelt kohtas rõivastuses Skandinaavia mõjutusi, mida aitasid osaliselt levitada 13. sajandil siin kujunema hakanud rootsi asustus: näiteks kurrutatud, kuumade leibade all plisseetaoliselt volti pressitud seelikud ja ülerõivaste lõige, tinast malid.Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal aga pikkade varrukatega särke ja liistikuid – abusid. Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses. Omapärased ja väga mitmekesised olid saartel naiste peakatted – lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao abil vormis hoitud tanud, sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid – üllid, Saaremaal ka kootud tuttmütsid. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei levinud. Saarte mehed ei võtnud omaks põlvpükste ja lühikeste kuubede moodi.
